Suhted

Ma olen iseseisev… aga üksindus on vahel nii karm

By  | 
FB:

Mõtisklus …

Naine - Amoremi tutvumiskeskkondMa olen iseseisev inimene. Töötan, teenin endale vajaliku raha. Sõidan autoga. Kõik põhiline on kaetud. Ma suudan enda eest hoolitseda… Siiski on kuidagi tobe tunnistada, et mulle kohe üldse ei meeldi üksi olla. Ilma lähedase inimeseta mu elus.

Jutt ei käi mingitest perioodidest, kus on täitsa normaalne üksi olla. Ma töötan suure osa ajast kodus ega pole huvitatud, et sel ajal keegi lähedal oleks, kes segada võiks. Mulle meeldib aeg endale, et näiteks raamatut lugeda või vaikselt niisama olla. Eriti meeldib see pärast pikk päeva, mis oli kohustusi ja muidu asjatamist täis.

Aga ma ei taha liiga palju üksi olla – kogu aeg. Pidevalt inimeste keskel või läheduses muidugi väsitab, aga olla erilise inimese kõrval, kes tekitab tunde, et oled koju jõudnud, kõlab fantastiliselt.

Ma tahan enda kõrvale seda üht inimest, kellega koos mul on hea ja turvaline olla. Kes innustab uuesti proovima, kui tahaks kõigele käega lüüa. Kes suudab mind rõõmustada ka raskeimal ajal elus.


 Amoremi.ee ❤ – kohtumispaik
Tutvu, suhtle, leia õige kaaslane


Suhtes olemine pole täisväärtusliku elu alus, aga alati üksi magada muutub ka pikapeale kõledaks. Või iga hommik ärgates üksi süüa. Nii tore oleks, kui keegi teisel pool lauda istuks, küsiks, kuidas eilne päev läks ja kas toit maitseb hästi. Pidevalt üksi muutuvad oma mõtted ajapikku nii valjuks, et ajavad peast segi.

Jah, ma saan hakkama, aga sisimas tunnistan endale, et ma ei taha tingimata üksi elada. Tulla koju, nii et keegi pole kunagi vastas tervitamas. Vaadata alati üksi telekat. Alati seinaga rääkida.

Üksi olemine annab nii palju aega mõelda. Mingi hetk võib see ajudele hakata ja tekitada stressi ka asjade suhtes, mida pole juhtunud või ei pruugi juhtudagi. Mida kauem üks viibin, seda rohkem üle mõtlen.

Üksi olemine on kole, sest see paneb mõtlema, et kas elu jääbki alatiseks nii. Et kas ma olen määratudki vallaline olema. Et kas mind on üldse võimalik armastada ja välja kannatada.

Osa minust lausa kisendab läheduse järele – inimese järele, kes võtab üksinduse ja kelle juuresviibimine pakub midagi ka hingele. Kes annab vajadusel ruumi, aga on olemas, kui teda vajan.

Ma tean, et ilma suhteta on võimalik elada, aga ma julgen ka tunnistada, et sisimas ma vihkan pidevalt üksi olemist…

FB: