Ajaviide

Ma luban, et sul hakkab parem

By  | 
FB:

Naine puhub lundMõtisklus …

Talv on jõudnud sellesse staadiumisse, kus paljud meist juba tõsist kriisi tunnetavad. Kõik on äkki nii raske ja lootust parematele päevadele ei paista kuskilt!

Ma luban, et praegune madalseis ei jää kestma ja sul hakkab parem. Kevad saabub varem või hiljem nagunii – seni otsi lohutust oma lemmikinimestelt ja -loomadelt.

Ära piitsuta end, kui tunned, et pole nii produktiivne kui tahaks või energiat napib või pole üldse isu eriti midagi teha. See on mõistetav. Talv mõjutab sindki, kuigi inimesed talveunne ei jää. Loodus puhkab ja sina peaksid sama tegema.


❤ Amoremi.ee – viib kokku


Isegi raskem võib hakata siis, kui vaatad enda ümber ja tundub, et teistel on elu justkui kontrolli all. Usu mind: ei ole neil midagi. Madalseisu tunnetavad enam või vähem suurem osa meist. Nad kannavad lihtsalt maske ja püüavad jätta muljet, et on tugevad.

Ära sina end maski taha peida. Tõmba see natuke kõrvale ja näita oma tegelikku olekut ja seda, kui haavatav sa oled. See pole nõrkuse märk, vaid on tegelikult vabastava mõjuga. See võimaldab luua autentseid suhtlust ja kontakte ka raskel momendil. Peitmine ja teesklemine nõuavad palju energiat.

Esimene kord oma mask kõrvale tõmmata võib olla vägagi hirmutav. Ma olin ise õudusest peaaegu kangestunud, kui seda esmakordselt proovisin. Ja siis juhtus imeline asi. Mu vestluskaaslane tuli ka peidust välja ja vastas: „Mul sama jama!”

Ja mida rohkem end avasin ja jagasin, seda rohkem kuulsin, et teised tunnevad end sarnaselt. Neil sõnadel oli suur jõud, sest need kinnitasid, et ma pole oma koormaga üksi. Samamoodi tundsin end nii pealtnäha õnnelikud ja tugevad kui vaiksed kui ka need, kes on tavaliselt lärmakad. Intro- ja ekstroverdid, need, kes on vormis ja need, kes pole seda mitte. Su ülemus, su vend või õde. Isegi su purunematu ema.

Me kõik tõmbume vahel raske koorma all küüru. Me kõik tunneme vahel, et oleme nõrgad ja alla vandumas. Me kõik oleme kokku puutunud süngusega, mis elab otse meie sees. Nii et miks me kõik siis vahel end nii üksildasena tunneme?

Sest me peidame endid. Teeskleme ja jagame endast vaid kõrghetki, lootes, et keegi viletsamatele hetkedele peale ei satu. Tihti ei satuta ka, sest teistel inimestel on palju tegemist, et ka enda nõrkusi peidus hoida.

Aga see on üksildane tee. Kergem on teada, et me pole sellel teel kunagi üksi. Meid on palju ja me kõnnime koos. Siruta oma käsi välja – kas tunned? Me oleme kõik sealsamas, sinu ümber.

FB: