Suhted

Ma ei armasta sind… veel

By  | 
FB:

Ma tunnen sind puudutades ja sinuga pikalt silmsidet hoides endiselt kerget kõhklust. Kui sind suudlen, siis kogu hingest, aga tõmbun esimesena eemale. Kardan ülepeakaela armuda ja kontrolli kaotada. Ma ei armasta sind… aga see oleks täiesti võimalik.

Naine räägib armastusestMa ei armasta sind veel. Ma tõrgun sulle oma hinges püsivat kohta loovutamast. Su hambahari elab juba ammu mu vannitoas, aga ma pole su jalanõudele ukse lähedal kindlat kohta määranud.

Sul on oma padi ja oma pool mu sängis, aga kui seal koos minuga magad, siis kipun unes voodi keskele nihkuma ja ruumi endale tagasi vallutama.

Su nime kuuldes mu süda võpatab ja ma tunnen kerget joovastust. Aga ma sunnin sind ja su sõnu endast üle libisema, ilma et need saaks minu pärisosaks. Ma õpin sind tundma aeglaselt, tükk tüki ja hetk hetke järel. Kordki võtan ma aeglaselt.

Ma ei armasta sind veel. Kui räägid meist meie-vormis, siis on see muidugi tore, aga ma ei suuda päriselt veel ette kujutada, et oleksime koos ka pika aja pärast. Aastaid hiljem. Ikka koos. Paljude asjade, ühiste inimeste ja hetkede poolt seotud.


 Amoremi.ee ❤ – kohtumispaik vallalistele
Võimalus tutvuda ja leida kaaslane


Ma pole sulle veel öelnud, et armastan sind. Need kolm väikest sõna on endiselt mu huulte taga vangis. Ma ei tunnista oma tundeid kogu nende täiuses. Ma lasen lihtsalt meil olla – ilma püüdmata kiirustada, pea ees sisse hüpata, alustada midagi, mille kohta pole selge, kas suudan seda hoida. Lasen meil lihtsalt olla ja enamaks kasvada. Imbun meist läbi, siin ja praegu, tulevikule mõtlemata.

Ma tean, et suudaksin sind armastada. Aga ma eelistan kõike meie vahel toimuvat lihtsalt nautida, mitte mõelda ja sildistada. Tahan tunda, mitte toimuvat sõnadega paika panna.

Ma ei armasta sind veel. Aga kui sulle mõtlen, siis ma ei näe muud kui meie käsi ja kehasid, kõike, kokku sulamas. Ja mõte sinust saabub alati nii kergesti, olgu päev või näiteks kell 5 öösel, kui pissile lähen. Ma mõtlen sulle, meile, kuidas suure üllatusena mu ellu saabusid, kuidas su kohalolek mind endiselt teatud moel üllatab. Tahaks lausa end näpistada, veendumaks, et see on tõsi.

Aga ma pole veel päris valmis seda kõike uuele tasandile viima. Asi pole selles, et ma ei taha või suuda armastada. Ainuüksi su puudutus toob teinekord kananaha ihule. Aga ma ei taha midagi peale suruda. Ma tahan, et me satuksime lihtsalt õigel hetkel vabalangusse, koos.

Ma võiksin iga öö sinu kõrval uinuda ja hommikul ärgata. Ma võiksin sinuga tunde rääkida, ilma et jutt lõppeks. Ma võiksin sind tunde lihtsalt puudutada, ilma et huvi väheneks või mõte rändama läheks.

Ma ei armasta sind veel. Aga see kergus ja loomulikkus meie vahel muudab mind relvituks. Kuidas me üksteiste naljade üle naerame, suudleme, ümbritseva maailma hetkeks unustame. Selle kõige sõnadesse panemine, sellele kindla vormi andmine tundub nii ebamugav. Sest iga kord, kui sind vaatan, tean täpselt kus olen – sinusse ja sinuga koos langemas. Julgelt. Üks naeratus, üks suudlus, üks hetk korraga.

Ja hetkel sellest, tead, piisab.

FB: