Suhted

Ära karda sildu põletada, kui seda vaja on

By  | 
FB:

Niabe vaatab optimistlikult tulevikkuMuutused on midagi, mis teoreetiliselt enamikule meeldib, aga tegelikult vastumeelseks osutub, kui kätte jõuab. Me kipume seda võimalusel vältima, edasi lükkama või lihtsalt eirama – lootuses, et see meist mööda läheb.

Isegi kui mõistame, et muutus head toob, tunneme end liiga mugavalt, et lasta oma fookuspunktil muutuda ja autorežiimist virguda. Me ignoreerime häirekelli, suleme silmad ja eelistame turvalist tekki nimega „nii nagu ikka on olnud” üle pea tõmmata.

Miks see on nii, et inimene eelistab pigem tuttavlikku ja kasutuks muutunut kui et aktsepteerib, et kõik on pidevas muutumises ja ainuke muutumatu asi ongi pidev muutumine?


❤ Amoremi.ee – kohtumispaik vallalistele


Üks põhjus võib olla vast, et me kõik oleme sotsiaalsed olendid ja teistega lähedalt seotud, nii et igasuguse muutuse läbiviimiseks on vaja teistega vastuollu minna – või siis reeglite ja normidega, mida enamik järgib.

Konfronteerumine on hirmutav, eriti siis, kui ise pead seda alustama. See paneb meid tihtipeale vastandumist vältima, kuni enam teisiti ei suuda, ja siis muutusi jõuga läbi suruma, mis mõistagi teistes koostöövalmidust ei kasvata.

Üldiselt ongi nii, et muutusi läbi viia on kergem siis, kui see sind ümbritsevaid inimesi otseselt ei mõjuta. Näiteks välismaale õppima või elama kolimine võib olla lihtsam kui elukaaslasega mingi raske, aga vajaliku teema läbiarutamine.

Paraku pakuvad suurimaid läbimurdeid ja kasvupotentsiaali just need muutused, mis ei puuduta ainult sind, vaid ka ümbritsevaid inimesi.

Paraku oleme nõus muutustele vastu seisma ka enda heaolu arvelt. Aga kui inimene su elus sind pigem õnnetuks muudab kui meeldivaid kogemusi pakub, siis tasub meenutada, et mis sulle endale tegelikult kasulik on. Just sulle, mitte teistele.

Vahel ei saa suluseisust välja ilma sildu põletamata. Vahel on vaja mõned sidemed läbi lõigata, et mingid teised sidemed elus tugevneda võiksid.

Ükski suhe ei ole tähtis vaid sellele kulutatud aja ja vaeva tõttu. Ka ei ole vaja ühtegi inimest enda lähedal alles hoida, sest seni oled ju hoidnud. Kui sa oma suhteid ilma ilustamata vaatad, siis taipad kohe, et millisel alusel need üldse püsivad. See võib olla kohustunne, kuna ta on pereliige või ammune tuttav. See võib olla lubadus, mille endale või talle kunagi andsid. Aga küsi endalt: mis see on, miks sa just sellele isikule oma elus ruumi eraldad?

Mõtle näiteks, miks kedagi sõbraks ja seega endale vajalikuks nimetad. Miks te sõbrad olete? Kas suhtlemine annab mõlemale midagi või ühendab teid näiteks see, et kumbki ei salli sarnaseid asju? Kas sellest, mis teie vahel on, piisab suhte säilitamiseks? Sama on mõistlik mõelda (lähi)sugulaste puhul. Miks sa lased kellelgi end ükspuha kuidas kohelda, „sest ta on ju pere”?

Oma elus pole vaja säilitada midagi, mis sinu heaolu ja vaimset tervist ründab. Vahel on sildade põletamine enam kui vajalik.

FB: